Eesti kõrgharidusmaastik on üsna korrastunud, kui mõelda nt 3+2 õppetööle, akrediteerimistele, kvaliteedikontrollile, teaduse üldisele tasemele, jne. Üks valdkond, kus kujutlused, nõuded, ootused jms on teisenemises, on lõputööde stiil, mis lisaks valdkondlikele erisustele, erineb ka muuhulgas selles, kuidas tudengid ennast väljendavad ja miks nad just nii teevad. Siinviidatu on üks harvaesinev eestikeelne kirjatöö selles valdkonnas. Lugemishuvilisi võiks olla hulgaliselt, alates tudengitest kuni lastevanemate ja üldhariduskooli õpetajateni. Ja veel. Mõnevõrra üllatav, et allikaloend koosnes üsna vanadest allikatest. Tõsi, see on autori otsus, mida siinsjuures ei arvustata. Kuna töös ei ole märgitud, mis on teadustöö, siis jääb mulje, et tudengitöö ongi teadustöö. See on üks võimalik tähendus, kuid … ainult üks.

Kontekstiks:

“Ühelt poolt juhendatakse, et teadustekst peab olema objektiivne ja neutraalne ning autori isik ei tohiks selles esile tõusta (kasik jt 2011: 27–28). Teisalt mööndakse, et teadusteksti jaoks nähakse muu hulgas ette autorile osutamise viisid ning autori enesele osutamist eeldab teadusteksti argumenteeriv iseloom, mis laseb kuuldavale tulla autori arvamusel ja seisukohtadel (kniivilä jt 2007: 14, 95)” (Lemendik, 2022, p. 49)

Juhendid on erinevad. Sisekaitseakadeemia juhend oleks siin võinud olla selles küsimuses isegi eeskujuks.

“Üliõpilastööde vormistamise juhendites eelistatakse umbisikulist tegumoodi, kuid mõnel pool aktsepteeritakse ka esimest ja kolmandat isikut (nt Jürine jt 2013: 13; Tallinna Ülikool 2020: 3; Uuspõld 2011: 14). Teisal soovitatakse mina­vormi siiski vältida (nt Tallinna Ülikool 2019: 12; Tartu Ülikool 2020: 10).” (Lemendik, 2022, p. 49)

Vihje andmestikust ja metoodikast:

“Uuritava materjali kogumaht oli 215 784 sõnet. mahu hulka arvestati üksnes magistritööde põhiosa, välja jäid vormiosa elemendid (sisukord, lisad, resümee, tänusõnad), samuti põhiosas olevad tekstinäited, tsitaadid ja tabelite sisu. Uurimismaterjal kodeeriti käsitsi. esmalt tuvastati kõik asjakohased keelevahendid, seejärel kanti need mS exceli tabelisse, kus kodeeriti iga vahendit iseloomustavad tunnused.” (Lemendik, 2022, p. 52)

Veidi üllatav, kui arvestada ülal esitatud kommentaare juhendites esitatust:

“absoluutarvudes enim (1459) leidus uurimisandmestikus eks­ plitsiitseimat, s.o mina­vormi. Stiilikaalutlustel on autoritel soovitatud mitte kasutada mina­vormi ja sellega vastanduvat umbisikut läbisegi (Reinsalu 2015: 73).” (Lemendik, 2022, p. 53)

Mina-vormist …

“Mina-vormi kasutas 75% autoritest. Seejuures üle­ tasid mina­vormi esinemiskorrad ühes tekstis 200 korra piiri neljal juhul (enim oli see 254), vähim loendatud juhtude arv töö kohta oli 4. ainsagi mina­vormita vormistasid oma töö neli autorit.” (Lemendik, 2022, p. 56)

Lugemishuvi suurendamiseks:

“Teadustekst on konventsionaalne ning väljakujunenud nõuded kehtivad ka selle keelekasutusele. Üks peamisi nõudeid on neutraalsus, millega sageli seostatakse impersonaalsust. Olenemata levinud seisukohast, et mina­vormi kasutamisega tuleks teadustekstides olla ettevaatlik, räägib siinse uurimistöö andmestik keelekasutajate valikute kohta muud.” (Lemendik, 2022, p. 66)

Põhjapanevateks järeldusteks on siiski vara.

“Siinne uurimistöö tõi lisaselgust eestikeelsete teadustekstide autori­ küsimusse puutuva kohta. kuna aga analüüs põhines väikesel käsitsi koostatud korpusel, ei saa tulemuste põhjal teha üldistavaid järeldusi eesti­ keelse teadusteksti kui terviku kohta – selleks tuleb analüüsida suuremaid märgendatud tekstikorpusi.” (Lemendik, 2022, p. 67)

Lemendik, H. (2022). Siinne töö uurib ehk Kuivõrd ja kuidas näitab end eesti teadusteksti autor. In Emakeele Seltsi aastaraamat (Vol. 67, pp. 48–71). Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. https://kirj.ee/wp-content/plugins/kirj/pub/esa67_2021_48-71_20220628072353.pdf?v=a57b8491d1d8