Siinviidatu leidis oma koha peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks, minu kohtumistel tudengitega ilmutab ennast sageli ja erakordselt reljeefselt Eesti lähiajaloo vähene tundmine. Teiseks, tekst on vahelduseks eesti keeles ja kirjutet ladusalt, sh lähiajaloos elementaarsed, kuid täna tundmatu terminoloogia on avatud elegantselt. Kolmandaks, valitsemisloogikate ja vabaduse tähenduse mõistmine nii reljeefsete, kuid ometi juba võõraste praktikate esitamisel, saab värske vaatenurga. Ja, lugeja-huvilise rõõmuks, on tegemist vabalevis oleva tekstiga.

Kontekstist:

NSV Liidu tervishoius oli palju edumeelset, näiteks tasuta ravi patsientidele ning tasuta õppimisvõimalus tulevastele arstidele. […] Totalitaarne süsteem käsitles kodanikke kui ressurssi ja riik ei soovinud kulutada oma vahendeid neile, kellest polnud kindel, kas nad suudavad selle tagasi töötada.

Töölesuunamisest (see tundub ehk juba nagu tuusik-tüüpi sõna, st raskesti tõlgitav või tõlkimatu):

Arstiteaduskonna lõpetajate töölesuunamist 1940. aastal NSV Liidu tüüppõhikirja alusel vastu võetud TRÜ ajutine põhikiri veel ette ei näinud. 16 Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) sarnane dokument aga juba sätestas, et „lõpetajate määramine ametikohtadele toimub vastavate ENSV rahvakomissariaatide kaudu õigeaegselt“.

Mis võis olla ülikooli eesmärk:

Ülikooli eesmärk oli koolitada Eesti NSV-le kõrgharidusega spetsialiste. See tähendas rahvamajanduse vajadusi arvestava tööjõu koolitamisplaani („väljalaske“) täitmist.

Otsustamisvabadus avardus:

Nn Hruštšovi sula ajal usaldati rohkem vastutust ka liiduvabariikidele. 1957. aastal loodi piirkondlikud rahvamajandusnõukogud, millega vähendati keskasutuste võimu ning otsustusprotsesside tsentraliseeritust. Ülikooli lõpetajate ettevõtete vahel jagamine jäi nüüd liiduvabariigi rahvamajanduse nõukogu pädevusse (kuigi Moskvale anti endiselt aru).

Fassaad …

Reaalne elu toonases NSV Liidus erines plaanidest ja loosungitest. Suunatavate plaan kujunes viimasele kursusele jõudnute baasil. Paraku eksmatrikuleeriti tudengeid ka viimasel õppeaastal ning näiteks neil aastail, kui tagasi hakkasid saabuma represseeritud, võis juhtuda, et plaan hoopis ületati. Näiteks 1955. aastal taastas rektor kuuendale kursusele viis inimest.

Kõik on võrdsed, kuid mõned on …

Samas juhtus ka seda, et ülikoolil ei õnnestunud lõpetajatest lahti saada. 1949. aastal keeldus siseministeerium tööle võtmast nelja farmatseuti. Võib oletada, et nn jõuametkonnad (siseministeerium, prokuratuur ja KGB) ei tahtnud tööle naisi. Eriti oli sellega hädas õigusteaduskond, näiteks 1955. aastal lõpetas selle 15 naist, siseorganitesse võeti tööle aga vaid kaheksa. Ülejäänuid tuli hakata sokutama kõikvõimalikesse administratiivsetesse ametitesse.

Nõukogude inimeste motiveerimisest:

Maal töötamist püüti soodustada sealsete suuremate palkadega. Arhiivis säilitatavad suunamiskomisjonide dokumendid, kus kirjas ka tööle suunatava edaspidine palk, näitavad, et 1940.-1950. aastatel ei olnud rajooni- ja linnahaiglate sama taseme ametikohtade palkadel suurt vahet, erand oli jaoskonnaarsti koht, kus kuupalk näiteks 1953. aastal oli maal 900, linnades 600–690 rubla.

Miks õppeedukus on oluline:

Esimest korda kohtab TRÜ personaliosakonna materjalide hulgas lõpetajate nimestikku, kus inimesed on järjestatud õppeedukuse alusel (ravi eriala parim keskmine hinne oli 4,9, halvim 3,4), 1964. aastast. Tegemist oli mitteformaalse dokumendiga, ametlikus suunamisnimekirjas, millele suunatavad allkirja andsid, olid nimed tähestiku järjekorras ning keskmisi hindeid ei mainitud.

Rektor ütleb:

1988. aastal rektoriks valitud Jüri Kärner hoiatas juba oma inauguratsioonikõnes: „Eksivad need, kes arvavad, et määrustega kehtestatud 3000 rubla lõpetaja eest suudab ülikooli vajadused katta. Esiteks on ülikooli jaoks vähe maksusuutelisi tellijaid; teiseks ei tohi ülikool iialgi muutuda tellijate ripatsiks, kitsa ala spetsialistide väljalaskele spetsialiseerunud tootmiskombinaadiks. Ülemääraline orienteerumine tellijale võtab võimaluse selliste haritlaste koolitamiseks, kes on suutelised uuendama ühiskonda.“

Kalling, K., & Leppik, L. (2021). Arstide töölesuunamine Eesti NSVs. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, (49), 101-123.