Taastava õiguse üldine eesmärk on taastada (1) kuriteoga põhjustatud kahju ning (2) osalistevahelised suhted. Olgugi, et selline sõnastus võib tunduda naiivsena, siis seda ei maksa alahinnata ja võtta kui maksimaalset. Oluline on, et olukorra ennistamise poole püüeldakse ning et osalistevahelised suhted oleksid edaspidigi võimalikud. Kõiksugused ultimatiivsed katkestused ühiskonnas, ei ole ilmselt väga kasulikud turvalisuse aspektist juba põhjusel, et loovad vastandusi, konflikt, jms.
Siinviidatud artiklis sõnastavad autorid fookuseks:

Although it has been practiced in various contexts (e.g., schools, workplace), this study focuses on those in the criminal justice setting where they are taken as “a contemporary justice mechanism . . . [that] involves a meeting . . . of affected individuals.” (Daly, 2016, p. 21, emphasis in the original).

Autorid pakuvad välja mudeli.

Kokkuvõttes jõuavad nad järeldusele:

Our findings indicate the significance of the interactive mechanism between individuals who committed a crime and victims as well as support networks and mechanisms for effective communication between them. Such an interactional model does not simply reside in persons—individuals who committed a crime or victims, a traditional focus in most RJ research. Instead, it binds the persons with their support networks and even the broader social structure.

Suzuki, M., & Yuan, X. (2021). How Does Restorative Justice Work? A Qualitative Metasynthesis. Criminal Justice and Behavior. https://doi.org/10.1177/0093854821994622