Politseireforme puudutav võiks olla paljudele huvipakkuv lugemisvara, kuid see ei olnud ainus põhjus, miks see tekst oma koha leidis. Mõned vihjed lisan allpool.

Tekst põhineb USA andmestikul, kontekstil ja vaikivatel eeldustel, millest mõnda järgnevas puudutan.

Georg Floydi tapmisele järgnes rohkem kui 300 politseireformiplaani USAs. Kui paljud olid keskendunud politseipoolse jõukasutamise vähendamisele, siis mõned ka politsei kaitseks. Autorid lubavad demonstreerida seda, mis politseireformide puhul töötab ning kaasavad nii isikliku kogemuse kui akadeemilise kirjanduse. Samuti lubatakse kirjandusülevaadet, kuid seda tekstis küll ei paistnud. Eriti torkas kirjandusülevaate puudumine silma reformi definitsiooni peatükis, kus oli üks viide. (vt What is police reform?) Politseireformi definitsiooni autorid ei paku ja jäävad palja- ning paljusõnaliseks kirjeldades reformi tähendust väga üldiselt ning tekstis puuduvad isegi allikaviited erinevatele käsitlustele.

Mõned tekstis sisalduvad eeldused:

  • Autorid ei väida midagi, vaid jäävad “üldsusega” ühele meelele öeldes, et ei olegi päris selge, mis politseireform on.
  • Vaikiv eeldus tundub olevat, et politseireform tähendab kausaalset seost politseiorganisatsiooni ja turvalisuse vahel: reform peab olema suunatud korra tagamisele ja usaldusele. Aga võib-olla tuleb reformida mujalt või midagi muud ja politsei on tagajärg? Politsei ise reformiobjektina tundub olevat vaidlustamatu tõde. Miks küll?
  • Eeldatakse, et on olemas mingid parimad praktikad reformimiseks. See viitab jälle, et võib-olla tuleb midagi muud muuta, kui politseiorganisatsiooni.
  • Eeldatakse, et politsei tuleb ette valmistada ja varustada tõenditega edukaks reformimiseks. Aga võib olla tuleb politseinikud õpetada brikoleerijateks. Peamine oskus on uudishimu ja otsimine, sh oskused otsida asjakohast infot ja seda töödelda. Autorid väidavad ka tekstis, et politseijuhid ei kasuta tõendeid isegi siis, kui need on käepärast. Niisiis ei ole probleem tõendites.

Tekstis leidub siiski mõndagi kasulikku. Muuhulgas näiteks info sellest, et USAs kogutakse uuringuid ennetusele orienteeritud politseipraktikatest. Alates 1971. a on selles nimekirjas kokku üle 150 uuringu. Link ja viide on lisatud ning huvilistel on, mida lugeda. Oma kogemusele toetudes väidavad autorid, et reformide ebaõnnestumisel on kolm põhjust: 1) püüd rakendada reaktsioonilisi reforme. Siin on tegemist olukorraga, kus peale mõnd kriitilist intsidenti on avalikkuse vms surve alla jäänud politsei kohustatud “midagi” tegema; 2) soovimatutest reformidest sõltumine; 3) reformi juhtimiseks vajalike tõendite puudumine. Autorid esitavad ka enda arvamuse reformi takistustest väites, et tõhusa politseireformi takistused on:

  1. detsentraliseeritud ja väikesed politseiüksused (umbes pooltes jaoskondades on 10 või vähem politseinikku);
  2. politseikultuur ei ole reformimeelne;
  3. teadusliku toe puudumine;
  4. föderaalvalitsus eemaldus reformist.

Lõpuks tõdevad autorid, et politseireformid vajavad omanikku ja autorite arvates PEAVAD politseijuhid vastutuse võtma. Nad küll jõuavad selle väiteni artikli lõpus ja ei jõua küsida, mis siis võiks juhtuda, kui politseijuhid siiski ei võta vastutust.

Engel, R. S., Isaza, G. T., & McManus, H. D. (2022). Owning Police Reform: The Path Forward for Practitioners and Researchers. American Journal of Criminal Justice, 1–18. https://doi.org/10.1007/s12103-022-09719-z