Siinviidatud vabalevis olev tekst üks vähestest eranditest selles voos. Erand selles tähenduses, et teksti uurimisaine ei kuuluks justkui siinse lehe fookusvaldkondade hulka. Õnneks olen vaba otsustamaks, mida siin jadaga ja ei ole piiritletud ametnikke suunavate-piiravate reeglitega. Kuna siinse lehe lugeja on eesti keelt kõnelev, siis on tekst mõeldud just meile: eesti keelt kõnelevatele inimestele.

Kontekstiks klassikat:

“Arusaam keelest sõltub teoreetilisest lähenemisest, teooriast sõltumatuid seisukohti ei ole olemas (Tognini-Bonelli 2001: 178).” (Risberg, 2022, p. 185)

Teoreetiline raamistik:

“Ka selle artikli teoreetiliseks raamistikuks on kasutuspõhine keeleteooria ja korpuslingvistika, mille järgi kerkivad sõnatähenduse nüansid keelekasutusest ning keelekasutuse andmeid sisaldab keelekorpus (Belica jt 2010: 115).” (Risberg, 2022, p. 186)

Probleem:

“Täpsemalt seisneb artiklis käsitletav probleem selles, et tänapäeva eesti keelekorralduses on aastakümneid olnud tava hinnata sõnade tähenduste sobivust.” (Risberg, 2022, p. 186)

Liikumissuunad:

“Sõnaraamatute ühendamise käigus ajakohastame EKI-s ka keelekorralduse põhimõtteid (vt Risberg & Langemets 2021, Paet & Risberg 2021). Näiteks põhineme soovituste andmisel (anname üldisi, mitte üksiksõnade kohta käivaid soovitusi) tegeliku keelekasutuse andmetel (kasutuspõhine teooria, vt Langacker 1987, Barlow & Kemmer 2002, Diessel 2017, mida toetab korpuslingvistika, vt Gries & Stefanowitsch 2007, Stefanowitsch 2020).” (Risberg, 2022, p. 187)

Tähendusel on potentsiaal!

“Sõna üksi ei tähenda aga midagi, tähendusel on vaid potentsiaal see realiseerub inimese peas konteksti toel (Trudgill 1998: 5, Cruse 2001: 16, Tognini-Bonelli 2001: 103, Croft & Cruse 2005: 109, Crystal 2006: 190, Belica jt 2010: 119, Hanks 2013: 73). Vastupidiselt müütidele ongi kasutuspõhise keelekäsitluse seisukoht, et sõnatähendused ei ole kindlaks määratud, vaid sõltuvad keelekasutajatest (Crystal 2006: 186, Aitchison 2018: 126).” (Risberg, 2022, p. 188)

Trendid keelekorralduses:

“Keelekorralduses3 on nii mujal kui Eestis muuhulgas tegeletud keele tahtliku muutmise ja ka keelekasutuse muutuste tõrjumisega (vt Armstrong & Mackenzie 2013: 125). Eestis oli see eriti esiplaanil sadakond aastat tagasi, mil ühist kirjakeelt alles loodi ja keelt kui vahendit püüti teha paremaks, teiste kultuurkeeltega võrdseks (Vare 2001: 570, vt ka Kerge 2012).” (Risberg, 2022, p. 189)

Sõnaraamat ei ole keel ise!

“Keelega seotud hoiakuid mõjutab see, et tihti unustatakse ära, et nagu keel ei ole iseenesest tekkinud seaduste kogum (Crystal 2006: 454, ja seaduseidki kirjutavad inimesed, Harris 2002: 21), ei ole seda ka (õigekeelsus)sõnaraamat. Lisaks on kohati tekkinud kujutlus, et sõnaraamat ongi keel ise (Harris 2002: 4, ka Milroy 2001: 537).” (Risberg, 2022, p. 190)

Ohud!

“Oma emakeele tunnetus tuleb keele uurimisel küll kasuks – kuniks seda ei aeta andmetega segamini (Stefanowitsch 2020: 2).” (Risberg, 2022, p. 191)

Mis on ÕS

“Eestis on ÕS olnud preskriptiivne ehk suunav ja soovitav sõnaraamat. Üheski ÕSis ei ole kõiki sõnu ära seletatud („2013. a õigekeelsussõnaraamatu põhimõtted“5).” (Risberg, 2022, p. 193)

Selgub, et sõnu on …

“Eesti keele ühendkorpuses 2019 on 1,5 miljardit sõna, samas kui ÕS 2018-s on otseseid tähendussoovitusi antud kokku 130 keelendile, millest omakorda vaid 44 on eesti omasõnad.” (Risberg, 2022, p. 195)

Tähendusnihked:

“Tähendusnihked ja -ülekanded on keeles loomulikud, need on sageli seotud metafoori- ja metonüümiaseostega (vt Dirven & Pörings 2003, Langemets 2009: 172–175, Erelt jt 2020: 596–598, ka oskuskeel on kujundlik: vt Kull 2000: 549). Sellesse rühma kuuluvad näiteks keelendid kaardistama, tööriistakast, ümber vaatama.” (Risberg, 2022, p. 201) […] “Sõna tööriistakast otsese tähenduse ’kast tööriistade hoidmiseks ja kaasas kandmiseks’ (kasutuses 35%) kõrval on peetud ebasoovitatavaks tema kasutamist (ülekantud) tähenduses ’vahendid, tööriistad’ (53%; Selline argument on alati tööriistakastis olemas; lisaks esines see 12% arvutiga seotud kontekstis).” (Risberg, 2022, p. 202)

Keelendite sildistamine:

“Mainitud on keelelise mitmekesisuse säilitamist ja keelerikkust, sildistades osi keelendeid moesõnadeks ja pidades teisi ametnike slängile omaseks (vt ka Saari 2004 [1989]: 527, AMSS 2013). Sellesse rühma kuuluvad näiteks keelendid kaasajastama, kõrgendama, päeva lõpuks.” (Risberg, 2022, p. 202) […] “Näiteks väljendi päeva lõpuks kohta on keelekorralduses öeldud:” (Risberg, 2022, p. 202) […] “„Ärgem kasutagem üht ähmase sisuga moeväljendit, vaid mõelgem eesti keele mitmekesisusele!“ („Päeva lõpuks“), „sageli täiteväljend, millel puudub mõte“ (AMSS 2013). Ent seda keelendit kasutatakse 72% ÕSi soovitatud, otseses tähenduses ja 26% ebasoovitatavas, kujundlikus tähenduses ’lõpuks’ (2% juhtudel ei selgunud tähendus konteksti nappuse tõttu). Lisaks esineb keelendit päeva lõpuks ühendkorpuses 2019 palju vähem kui keelekorralduses eelistatumaid väljendeid lõpuks, kokkuvõttes, lõppude lõpuks: 6945 esinemisjuhtu vs. vastavalt 77, 13,1 ja 1,9 korda rohkem kasutust (tähendusi arvestamata).” (Risberg, 2022, p. 203)

Lugemishuvi suurendamiseks:

“Johannes Voldemar Veski (1929: 129) küsis ligi sajand tagasi, „kas on mõtet eesti keele sõnu tähendusvarjundite poolest eristada või mitte“, ja vastas tollase keelekorralduse seisukohalt raudse jaaga. Aeg on küps mõtteviisi muutuseks keelekorralduses: üldkeele omasõnade tähenduste kohta ei ole asjakohane soovitusi anda.” (Risberg, 2022, p. 208)

Risberg, L. (2022). Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. Eesti Ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics13(2), 185–214. https://doi.org/10.12697/jeful.2022.13.2.06