Ei ole palju neid eesti keeles kirjutavaid autoreid, kelle keskkonda puudutavaid tekste võiks jagada-avaldada peaaegu kinnisilmi. Jaan Kaplinski on üks sellistest autoritest. Siinviidatud vabalevis olev akadeemik Marek Tamme artikkel Jaan Kaplinski mõtetest keskkonna kohta võiks kuuluda põhikoolis-gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse hulka.

Kontekstiks:

Jaan Kaplinski oli kirjanik malgré lui, see oli roll, mille ühiskond talle pakkus ja millega ta kohanes, ent mis ei vastanud päriselt tema enesepildile. Sisimas ei tõmmanud Kaplinskit mitte kirjanduse, vaid looduse poole.

Autor täpsustab:

Siinne käsitlus lähtub väitest, et Jaan Kaplinski kireva loomingu kese on ökoloogiline mõtlemine. Nii tema luule, proosa, esseistika kui ka laiemalt eluhoiak põhineb dünaamilise tasakaalu otsimisel inimese ja looduse vahel. […] Mu esmane huvi siinses arutluses ei ole niisiis kirjanduslooline, vaid pigem praktiline; mind huvitab, mida on Kaplinskil öelda meile praegu, keset süvenevat keskkonnakriisi: mida me saame õppida tema tekstidest eluks – ellujäämiseks – antropotseenis.

Juba alguses …

Esimestest esseedest alates on ta põhiseisukohad paigas ja neid varieeritakse ning arendatakse viiekümne aasta jooksul. Kui varasemad tekstid on hoiakult pigem akadeemilised ja tuginevad mitmekesisele erialakirjandusele, siis uuel sajandil muutub prevaleerivaks omaelulooline lähenemine, looduse mõtestamine isiklikus seoses.

Mõjutajad:

Üheks oluliseks filosoofiliseks eeskujuks kujunes Saksa filosoof, teoloog ja arst Albert Schweitzer (1875–1965), eriti tema õpetus „aukartusest elu ees“ (Schweitzer 1972), mille Kaplinski arendas edasi underlikuks maksiimiks „kõik on imelik”: „Inimene, kes tunnetab imet enda ümber, saab kindlasti elada kooskõlas enda ja keskkonnaga“ (Kaplinski [1972] 1996, 63; vrd Kaplinski [1984] 2004).

Looduse kroonist:

Inimesest on saanud loodust hävitav jõud, mis ühtlasi tähendab enesehävitamist. Tänapäeva teadlased nimetavad perioodi 1945. aastast alates nn Suure kiirenduse perioodiks (Steffen jt 2015; McNeill, Engelke 2014), mil maailmas on drastiliselt vähenenud bioloogiline elurikkus, kasvanud süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris, kiirenenud kliima soojenemine jpm.

Lugemishuvi suurendamiseks:

Kui Kaplinski sõnum – ellujäämisretsept – tänapäevale lühidalt kokku võtta, siis võiks see kõlada järgmiselt: inimkonna ainus võimalus antropotseenis ellu jääda on õppida mõtlema kõigest elusast kui omavahel seotud võrgustikust, elada nii, et segada võimalikult vähe teisi elusolevusi, otsida optimaalset tasakaalu oma vajaduste ja looduslike võimaluste vahel. See eeldab suurt pööret inimkonna mõtlemises, uut kultuurirevolutsiooni, mis seaks meie vahekorra loodusega uutele alustele, teispool lihtsakoelisi vastandusi (kultuur vs loodus, inimesed vs loomad jne).

Tamm, M. (2022). Kuidas jääda ellu? Jaan Kaplinskiga antropotseenis/How Are We to Survive? With Jaan Kaplinski in the Anthropocene. Methis. Studia humaniora Estonica23(29).