Artikli eetos rõhutab vajadust paindlikkuse järele ja selle vastu on raske vaielda. Küll aga on paindlikkuse realiseerumise üheks eeltingimuseks soodne kontekst. Enne siinviidatud artikli juurde liikumist rõhutan teadmiste kättesaadavuse olulisust. Teadusartiklid ja -andmebaasid ei ole adekvaatne soovitus igapäevaelus hoopis teistsuguseid tekste lugevatele juhtidele. St, adekvaatne teadmine võiks olla kättesaadav eesti keeles erinevas formaadis alates audioraamatutest-brošüüridest kuni näiteks MOOCideni. Lisaks siis veel spetsiifilised eelfiltreeritud uudisvood nagu näiteks siinne uudiste kogunemine. Aga nende võimaluste realiseerumine võtab aega, kuid ei ole siiski päris võimatu.

Artiklis käsitletava probleemi konteksti avamisel märgitakse muuhulgas:

More generally, ideas of sustaining the 1.5-meter-society and never returning to the pre-corona state are buzzing around, whereas others are trying their utmost best to return to the pre-corona ways of doing activities. In search for a concept to shed light on these contrasting views of appropriate action in face of crises, resulting consequences for stability in/of society and required, demanded or enforced behavior of people, we propose the concept of resilience (Boin and Lodge, 2016; Dawoody and Marks, 2012; Gunderson, 2000; Holling, 1973; Wildavsky, 1988)

Praegu ei olegi nii oluline vaielda selle üle, kas nö 1,5-meetri-ühiskonna eelne elu taastub või mitte. Arukas oleks eeldada, et turbulents ei kao ja määramatuses elamiseks võiks valmistuda. Üks viis määramatuses vastupidamisele tähendus anda on järgnev:

According to Duit (2016: 364) “[a] resilient public administration consists of multiple organizational units in non-hierarchical networks with overlapping jurisdictions and cross-scale linkages; it has spare capacity to use in times of crisis; it relies on multiple types of knowledge (e.g. scientific and experiencebased) and sources of information; it encourages stakeholder participation; and it uses trial-and-error policy experiments and social learning to keep the policy system within a desirable stability domain.” This means that, no matter what policy area, there is a need for more holistic, robust, inclusive and responsive public administration (Duit, 2016).

Viis ettepanekut autoritelt:

Proposition 1. Administrative systems need to (re)define their resilience approach.
[…]
Proposition 2. More theoretical and empirical research concerning resilience in PA is necessary.
[…]
Proposition 3. Integration of resilience in PA curricula needs to be strengthened.
[…]
Proposition 4. Knowledge about the diversity of complexity teaching (specifically resilience / risk / adaptation / responsiveness) should be strengthened.
[…]
Proposition 5. Nationals policies of education, universities and PA programs need to understand and reflect the implications of their resilience perspective.

Need ettepanekud nõuavad kõik eraldi ja vastastiksõltuvaid mõttevahetusi, kuid siin on need ikkagi asjakohased juba põhjusel, et ühendavad mitmeid tasandeid ja valdkondi.

Marks, P., & Knassmüller, M. (2021). Bouncing around in a turbulent teaching environment: Teaching and researching resilience for public administration. Teaching Public Administration. https://doi.org/10.1177/01447394211000407