Eilses postituses näitasin, et kliimaeesmärkide saavutamine ilma toitumispakikaid muutmata ei ole tõenäoline. Täna jagan Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse raportit, kus keskendutakse arengutele Eestis kliimaneutraalses saavutamisel võrreldes 2019. a raportiga.

Raporti tekst on avalik ja kõikidele huvilistele kättesaadav. Kui vaadata näiteks viitamissüsteemi või metoodika kirjeldust, siis on stiililiselt tegemist pigem ametiasutustes leiduvate kirjatöödega kui akadeemilistele kaanonitele tugineva tööga. Teksti stiil on autorite valida ja ei kuulu arvustamisele. Küll aga määrab stiil teksti potentsiaali.

Siinviidatud raport leidis oma koha peamiselt põhjusel, et võimaldab lugejatel saada ülevaade Eesti sammudest kliimaneutraalsuse poole liikumisel. Edukus on samuti oluline, kuid veel olulisem, et oleks asjakohased sammud. Kirjutasin ka autoritele, kuid minu peamine küsimus on selles, et kuigi raportis väidetakse, et põllumajandussektor on kasvuhoonegaaside tootmiselt teisel kohal Eestis (lk 28) ja et sel on ilma toidutoomisele mõju avaldamata väga piiratud potentsiaal emissiooni vähendamiseks (lk 31), siis toitumispraktikatele, mõtteviisile jms sisulist tähele pööratud ei ole. Ometi peitub siin tohutu potentsiaal (vt eelmist postitust). Raportis on sõna “food” kasutatud 12 korral ja ainult aimatavalt seonduvalt toitumist puudutavate valikutega. Nii tundubki olevat tegemist kontseptuaalse probleemiga kliimaneutraalsuse saavutamisel.

Kaaret, K., Tool, B., Suik, K., Kirsimaa, K. (2022). Reaching climate neutrality in Estonia: a progress update.