Tunnetusraamistikud on tuttav termin ilmselt paljudele, kuid raamistamine (framinig) üldisemalt on paljudes valdkondades vähe tähelepanu saanud. Policy valdkond on selles küsimuses hästi edenenud. Eesti keeles võib midagi lugeda peagi ilmuvast Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste koostatud õpikust.
Aga näiteks organisatsioonide valdkonnas on framing tuttav termin, kuid pigem on vist nii, et see ennast ilmutas, et siis vaiki jääda ning nüüd on jälle märgata teatud elavnemist. Politseivaldkonna erialakirjandus on aga framing üsna eemale jäänud. Tõsi, on kuulda, et midagi on ilmumas, kuid ega toimetamisi-retsenseerimisi ei saa alahinnata. Need protsessid võivad võtta ennustamatu aja.
Siinviidatu ongi peamiselt sellel lehel põhjusel, et framing on väga suurte võimalustega mõttekäikude pundar, mida saaks hästi kasutada nii organisatsioonide kui turvalisuse aga ka keskkonna ja kestliku arengu mõtestamisel-edendamisel.
Framingu näiteks võib tuua tõdemuse: “Võimatu!” ei ole fakt, vaid hoiak! (Nii ütles Christiana Figueres, üks kliimaleppe õnnestumise arhitekte.)

Autorid esitavad viitavad mitmele selgitusele framingust. Näiteks:

Framing is a process of ‘evoking meaning, in line with existing cultural categories of understanding and as a basis for mobilizing support and gaining legitimacy’ (Cornelissen and Werner, 2014, p. 182).

Artikli ajendina märgivad muuhulgas:

literature does not fully explain how framing mechanisms deliver system-wide change over time and the influence of field and inter-field conditions. Many issues are complex, multi-faceted and produce a wide range of frames. For example, the issue of obesity may be framed in terms of, but not limited to, diet, exercise, body image, advertising, food manufacturing, social inequalities, education, healthcare, the economy, the role of corporations, civil liberties or human rights. Highly complex issues can be simplified or reframed (Grint, 2005), and this has implications for change.

Mõned kokkuvõtvad sedastused:

First, the existing literature has yielded a wealth of insights about the ‘top-down’ organizational and institutional factors that structure and constrain transformation and reinforce persistence rather than enable change. […] Second, frames are not static entities, but develop through an unfolding process of ongoing change. […] Third, the study reveals the importance of reframing in addressing fragmentation and institutional complexity, with a diverse network of actors (e.g. Unionists, Nationalists, state forces, republican paramilitaries, loyalist paramilitaries, Irish Government and British Government) each with their own logic, agenda and micro-level framings. […] Fourth, we highlight how framing mechanisms are shaped by field and inter-field conditions. […] Fifth, our intention is to encourage management and organizational scholars to elevate their gaze to the system-wide changes so emblematic of contemporary society and to offer a workable future research agenda for the study of system-wide changes.

Murphy, J., Denyer, D., & Pettigrew, A. (2020). The Role of Framing Mechanisms in Explaining System‐Wide Change: The Case of the Northern Ireland Conflict and Peace Process. British Journal of Management.