Miks see artikkel – siinse kodulehe peamiste teemavaldkondade kontekstis pealtnäha täiesti teisest ooperist – siin tähelepanu saab? Tõsi, filosoofia on valdkond, kus ma sõna võtta ei söanda. Niisiis, mõned põhjused, miks siin ja just hariduse ja politsei kategooriasse paigutan.

  • Michel Foucault tekstid on politsei erialakirjanduses teenimatult vähe tähelepanu saanud, kuigi seal on nii politsei, turvalisuse, valitsemise, võimu jpt valdkondades väga palju õppida
  • artikkel ise on väga kasulik nii minule, tudengitele, paljudele õppejõududele aga ka erinevatele ametnikele ainuüksi põhjusel, et demonstreerib nauditavalt seda, kuidas ühe autori loomingut ei tohiks ühte patta panna, vaid tuleb olla väga ettevaatlik ja lugupidav kõikide inimeste loomingu osas ja märkima alati võimalikult täpselt, missugune tekst vms allikas on parajasti jutuks
  • artikli autor Bernard E. Harcourt on avaldanud politseist ja politseile erakordselt olulisi tekste
  • isegi, kui artiklist mitte midagi aru ei saa, siis tuleb vist tunnistada, et ainuüksi lugemise mõnu oli väärtus omaette. 🙂

Harcourt, B. E. (2021). Five Modalities of Michel Foucault’s Use of Nietzsche’s Writings (1959–73): Critical, Epistemological, Linguistic, Alethurgic and Political. Theory, Culture & Society. https://doi.org/10.1177/0263276421994916