Vahelduseks jälle üks podcast Freakonomicsilt: This Is Your Brain on Pollution (Update). Ehmatav. Väga ehmatav. Nii selle sisu tõsiduse kui iseenda senise naiivsuse-rumaluse tõttu. Mõtlesin, et kliima ja kestliku arengu küsimustes suurtes kategooriates enam ei eksi. Vale. Eksisin. Siinviidatud saade avab õhureostuse kohta mõndagi. Aga mitte ainult. Kui vaadata seda kaarti siin, siis ei jää suurt kahtlust, kelle arvelt heaolu mõnes riigis pakatab ja kus inimesed surevad ning kus suurte inimhulkade kognitiivsed võimed pärsituks saavad (vt õhureostuse kohte nt siit).

Jätkusuutliku organisatsiooni disain võiks olla küll väljakutseks nii neile, kel tõsi taga kui neile, kel soov lihtsalt silma paista. Siinviidatu pakub raamistiku, mille mõtestamine iga organisatsiooni kontekstis oleks huvitav nii asjaosalistele kui annaks lootust keskkonnale (kuigi viimasel ei ole inimeste pingutustest sooja ega külma).

Kontekstiks:

“Sustainability provides new opportunities where firms need to create a sustainable business model with the optimal fit between the rising demands of a sustainable economy and their business model, strategy, structure, incentives, human skills, IT systems, and all the other aspects of the organizational design of the firm.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 65)

ABC … meeldetuletuseks:

“The three main pillars of sustainable development include: economic growth, environmental protection, and social equality (Purvis et al. 2019)” (Obel and Kallehave, 2022, p. 65)

Algus on tähtis, kommunikatsioon on oluline, … kuid …

“Sustainable development in a firm is often started by setting up a team or unit for the sustainable development with a major focus on communication. But in most cases that is not very effective with respect to being successful in all three bottom lines to create an impact. When sustainable development is located in one unit, it makes integration difficult (Smet et al. 2021). […] Sustainable development requires strong incentives based on key indicators and metrics for all three bottom lines. In particular, an incentive issue arises, when the success of the three bottom lines is distributed among different organizational units.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 66)

Kolm I-d:

“It all comes down to the four I’s5: how can we create Incentives to stimulate Innovation through the Integration of sustainability in a way that creates the biggest Impact?” (Obel and Kallehave, 2022, p. 66-67)

Lühiajalised eesmärgid ja lihtsad praktikad oleks vaja sidustada pikemaajaliste eesmärkide ja faktilise mõjuga:

“Firms easily adopt short-term sustainability practices, such as lean, green, and social management systems, because the primary objective of businesses still is profit maximization for shareholders and short-term profitability (Wu et al. 2017). However, a truly sustainable firm is capable of “addressing short-term as well as long-term problems and to offer short-term as well as long-term potentials and opportunities” (Hörisch et al. 2014, p. 333).” (Obel and Kallehave, 2022, p. 67)

Organisatsiooni disain peab vastama kõigile kolmele põhimõttele:

“Thus, a sustainable organization design effort has to be made to find a design that at the same time can enhance all three bottom lines.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 67)

Esimene samm:

“The first step in the design of a sustainable firm is to decide where the organization is concerning expected impact and the scope and goal to obtain that.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 73)

Strateegiast ei pääse:

“The next step in designing a sustainable organization is to develop a strategy that operationalizes the business model and can support obtaining the goals.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 73)

See tundub juba nagu juhend …

“The integration is the design of Configuration, Leadership, Climate, Task Design, Agents, Coordination and Control, and People and People Behavior.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 73)

Lugemishuvi suurendamiseks:

“1. Sustainability will be a major driver for business strategy now and in the future. 2. For a sustainable organization, the organization design has to follow fundamental design principles based on the four I’s: Incentives, Innovation, Integration, and Impact. 3. Within the frame of the four I’s, the design should be based on a contingency perspective.” (Obel and Kallehave, 2022, p. 75)

Obel, B., & Kallehave, P. (2022). Designing a sustainable organization: The four I’s framework. Journal of Organization Design11(2), 65–76. https://doi.org/10.1007/s41469-022-00122-w

Ei ole palju neid eesti keeles kirjutavaid autoreid, kelle keskkonda puudutavaid tekste võiks jagada-avaldada peaaegu kinnisilmi. Jaan Kaplinski on üks sellistest autoritest. Siinviidatud vabalevis olev akadeemik Marek Tamme artikkel Jaan Kaplinski mõtetest keskkonna kohta võiks kuuluda põhikoolis-gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse hulka.

Kontekstiks:

Jaan Kaplinski oli kirjanik malgré lui, see oli roll, mille ühiskond talle pakkus ja millega ta kohanes, ent mis ei vastanud päriselt tema enesepildile. Sisimas ei tõmmanud Kaplinskit mitte kirjanduse, vaid looduse poole.

Autor täpsustab:

Siinne käsitlus lähtub väitest, et Jaan Kaplinski kireva loomingu kese on ökoloogiline mõtlemine. Nii tema luule, proosa, esseistika kui ka laiemalt eluhoiak põhineb dünaamilise tasakaalu otsimisel inimese ja looduse vahel. […] Mu esmane huvi siinses arutluses ei ole niisiis kirjanduslooline, vaid pigem praktiline; mind huvitab, mida on Kaplinskil öelda meile praegu, keset süvenevat keskkonnakriisi: mida me saame õppida tema tekstidest eluks – ellujäämiseks – antropotseenis.

Juba alguses …

Esimestest esseedest alates on ta põhiseisukohad paigas ja neid varieeritakse ning arendatakse viiekümne aasta jooksul. Kui varasemad tekstid on hoiakult pigem akadeemilised ja tuginevad mitmekesisele erialakirjandusele, siis uuel sajandil muutub prevaleerivaks omaelulooline lähenemine, looduse mõtestamine isiklikus seoses.

Mõjutajad:

Üheks oluliseks filosoofiliseks eeskujuks kujunes Saksa filosoof, teoloog ja arst Albert Schweitzer (1875–1965), eriti tema õpetus „aukartusest elu ees“ (Schweitzer 1972), mille Kaplinski arendas edasi underlikuks maksiimiks „kõik on imelik”: „Inimene, kes tunnetab imet enda ümber, saab kindlasti elada kooskõlas enda ja keskkonnaga“ (Kaplinski [1972] 1996, 63; vrd Kaplinski [1984] 2004).

Looduse kroonist:

Inimesest on saanud loodust hävitav jõud, mis ühtlasi tähendab enesehävitamist. Tänapäeva teadlased nimetavad perioodi 1945. aastast alates nn Suure kiirenduse perioodiks (Steffen jt 2015; McNeill, Engelke 2014), mil maailmas on drastiliselt vähenenud bioloogiline elurikkus, kasvanud süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris, kiirenenud kliima soojenemine jpm.

Lugemishuvi suurendamiseks:

Kui Kaplinski sõnum – ellujäämisretsept – tänapäevale lühidalt kokku võtta, siis võiks see kõlada järgmiselt: inimkonna ainus võimalus antropotseenis ellu jääda on õppida mõtlema kõigest elusast kui omavahel seotud võrgustikust, elada nii, et segada võimalikult vähe teisi elusolevusi, otsida optimaalset tasakaalu oma vajaduste ja looduslike võimaluste vahel. See eeldab suurt pööret inimkonna mõtlemises, uut kultuurirevolutsiooni, mis seaks meie vahekorra loodusega uutele alustele, teispool lihtsakoelisi vastandusi (kultuur vs loodus, inimesed vs loomad jne).

Tamm, M. (2022). Kuidas jääda ellu? Jaan Kaplinskiga antropotseenis/How Are We to Survive? With Jaan Kaplinski in the Anthropocene. Methis. Studia humaniora Estonica23(29).

Siinviidatud, kolmest arstist-teadlasest koosneva uurimisgrupi (Saray Stancic, Josh Cullimore, Neal Barnard) publikatsioon ajakirjas American Journal of Lifestyle Medicine, leidis oma koha peamiselt üleeilse ja eilse postituse jätkuna. Internetis leidub raskestihoomatavas mahus informatsiooni nii kliimamuutuste, selle mõjurite kui taimse toitumise kohta. Sageli on info vastuoluline ning allikaviiteid ei ole lisatud. Siinne postitus võiks varustada huvilist eelnevaid postitusi täiendava ja indiviidi perspektiivist vajaliku infoga taimedel põhinevast toitumisharjumusest, mis on ju ka kliimaeesmärkide saavutamisel üheks mõjusamaks vahendiks just indiviidi tasandil.

Selguse huvides märgin, et siinse kodulehe üks peamine eesmärk on juhatada huvilisi tõendite juurde, eemale arvamustest ja emotsioonidest. Igaüks teeb oma valikud ise, kuid ebaadekvaatse ehk tõendamata info põhjal tehtud otsused võivad kaasa tuua ennustamatuid tagajärgi. Enne artikli juurde asumist oleks ehk kasulik tutvuda ka Eestit puudutava statistikaga surmade põhjustest. Tervise Arengu Instituudi uudise visuaalist saab igaüks üsna ühemõttelise ettekujutuse surma põhjustest ning artiklist on võimalik leida praktilisi ennetusmeetmeid.

Kontekstiks:

The fi eld of medicine, despite its prominent in fl uence in society, has invested little to promote healthy lifestyle choices. The consequence of this is re fl ected in our ever-rising chronic disease statistics, most notably obesity and diabetes rates. […] Medical schools, entrusted with the responsibility of educating our future healthcare leaders, have managed to largely bypass the topic of nutrition, arguably the most powerful healthcare intervention known to mankind. In fact, on average, medical schools offer an anemic number of hours of nutrition education over 4 years.

Kehakaal

In a prospective cohort study, which included more than 70 thousand participants, those who consumed a vegan diet could expect to weigh 4.2 kg less than their omnivore counterparts. This very same study went on to conclude that vegetarian diets were not solely of benefit to the scale but were also associated with lower all-cause mortality.

Südame- ja veresoonkonnahaigused

Heart disease remains the leading cause of death in the United States. More than 650 thousand Americans succumb to this leading killer largely fueled by poor dietary choices. […] A pooled analysis of five cohorts found a 24% lower rate of coronary heart disease deaths among vegetarians when compared to omnivores.

Vähk

Cancer remains the second leading cause of death. In a recent British publication, authors reported for those born after 1960, 50% percent could expect to receive a cancer diagnosis during their lifetime. […] Yet, risk reducing behavior modifications which include maintaining an ideal body weight, minimizing alcohol intake, remaining physically active and consuming diets rich in vegetables, fruits, and whole grains, have the potential to reduce risk by as much as 50–70%.

Diabeet

Diabetes is a leading cause of mortality globally. […] Tonstad et al assessed the role different dietary patterns might play in the prevalence of type 2 diabetes, finding vegan and lacto-ovo vegetarian diets were associated with an approximate 50% reduction in risk of type 2 diabetes when compared to nonvegetarian diets. A Harvard study which included participants from three large established cohorts, (the Health Professionals FollowUp Study, Nurses’ Health Study, and the Nurses’ Health Study II) concluded those subjects who consumed a healthy plant-based diet rich in fruits, vegetables, and whole grains, could expect a 34% reduction in type 2 diabetes risk.

Alzheimeri tõbi

The World Health Organization currently reports there are now more than 55 million people living with dementia globally. Dementia is a syndrome characterized by loss of cognitive function, and primarily affects the elderly. […] In a recent publication of two prospective longitudinal studies with nearly 3000 participants, investigators assessed Alzheimer’s risk according to a composite score of healthy lifestyle behaviors including diet, physical activity, not smoking, minimal alcohol, and keeping engaged in cognitive activities. […] Although many questions remain unanswered regarding Alzheimer’s, there is substantive evidence that a plant enriched diet combined with other healthy behaviors can offer significant risk reduction for this menacing disease of which we have no cure or effective management.

Covid-19

This early recognition would be further substantiated six months later in a publication summarizing more than 900,000 COVID-19 hospitalizations in the United States, concluding 60% were attributable to obesity, hypertension, diabetes, or heart failure. […] In Harvard’s smartphone based COVID-19 Study, in which close to 600,000 subjects were enrolled and of which approximately 31,000 developed COVID-19, found that in those who consumed a primarily plant-based diet there was a 41% reduction in risk of severe COVID-19 as well as a 9% reduction in infection of any severity.

Stancic, S., Cullimore, J., & Barnard, N. (2022). Six Applications of Plant Based Diets for Health Promotion. American Journal of Lifestyle Medicine, 16(4), 434–438. https://doi.org/10.1177/15598276221104023

Eilses postituses näitasin, et kliimaeesmärkide saavutamine ilma toitumispakikaid muutmata ei ole tõenäoline. Täna jagan Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse raportit, kus keskendutakse arengutele Eestis kliimaneutraalses saavutamisel võrreldes 2019. a raportiga.

Raporti tekst on avalik ja kõikidele huvilistele kättesaadav. Kui vaadata näiteks viitamissüsteemi või metoodika kirjeldust, siis on stiililiselt tegemist pigem ametiasutustes leiduvate kirjatöödega kui akadeemilistele kaanonitele tugineva tööga. Teksti stiil on autorite valida ja ei kuulu arvustamisele. Küll aga määrab stiil teksti potentsiaali.

Siinviidatud raport leidis oma koha peamiselt põhjusel, et võimaldab lugejatel saada ülevaade Eesti sammudest kliimaneutraalsuse poole liikumisel. Edukus on samuti oluline, kuid veel olulisem, et oleks asjakohased sammud. Kirjutasin ka autoritele, kuid minu peamine küsimus on selles, et kuigi raportis väidetakse, et põllumajandussektor on kasvuhoonegaaside tootmiselt teisel kohal Eestis (lk 28) ja et sel on ilma toidutoomisele mõju avaldamata väga piiratud potentsiaal emissiooni vähendamiseks (lk 31), siis toitumispraktikatele, mõtteviisile jms sisulist tähele pööratud ei ole. Ometi peitub siin tohutu potentsiaal (vt eelmist postitust). Raportis on sõna “food” kasutatud 12 korral ja ainult aimatavalt seonduvalt toitumist puudutavate valikutega. Nii tundubki olevat tegemist kontseptuaalse probleemiga kliimaneutraalsuse saavutamisel.

Kaaret, K., Tool, B., Suik, K., Kirsimaa, K. (2022). Reaching climate neutrality in Estonia: a progress update.

Kliimamuutused on fakt ja selle mõju emotsioonitu, kuid halastamatu. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside vähendamise üks peamine eesmärk on temperatuuri tõusu kontrolli alla saamine. Seni vähem tähelepanu saanud, kuid üksikisikut ehk enim puudutav ja suurimate võimalustega muutuste esilekutsumisel on toitumisega seotud praktikate-mõtteviisi muutmine nii valitsemise- kui indiviidi tasandil. Tegemist on paljudele väga ebamugava ja suurte konfliktide potentsiaaliga valdkonnaga ainuüksi põhjusel, et toitumisega seonduv haarab nii individuaalse kui ajaloolis-kultuurilise sfääri.

Domineerivaid igapäevapraktikaid ja mõtteviisi jälgides jääb küll mulje, et toiduga seonduv justkui ei olekski oluline ja põhimõtteline inimkonna käekäiku ja tulevikku mõjutav komponent. Teadlased muudkui uurivad ja publitseerivad, kuid nende töö mõju on sõltuvuses rakendajatest, st kõikidest osalistest alates üksikisikutest ja organisatsioonidest kuni riikide/valitsuste ja rahvusvaheliste ühendusteni.

Kasvuhoonegaaside seos toiduga

Kasvuhoonegaaside suurenemisel tõuseb ka üldine temperatuur, mis toob kaasa uued tingimused ja surved ka põllumajanduses (nt sooduskeskkond erinevatele kahjuritele), st inimeste toidulaual. CO2 moodustab kasvuhoonegaasidest suure osa ning inimese käsi on siin juba paljugi korda saatnud, kuid kõik ei ole veel kadunud ja on võimalik tuua pööre (vt ülevaateartiklit siit).

Toiduga seotud valikute seosed kliimamuutustega

Ajakirjas Nature ilmus juba 2018. aastal artikkel, kus autorid näitavad erinevate toitumisvalikute mõju (tõsi, see tekst ei ole kaugeltki esimene, kuid üks, mis vabalt veebis kättesaadav).

Tänaseks on ulatuslike uuringutega kogutud tõendite kaudu jõutud veendumusele, et toitumispraktikaid muutmata ei ole tõenäoline saavutada 2015. a sõlmitud Pariisi kokkuleppes seatud eesmärk hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõus “tuntavalt allpool 2 °C”. Näiteks jõudsid sellisele järeldusele autorid ajakirjas Science 2020. a avaldatud artiklis ning see väide on ka siinse teksti pealkirja inspiratsiooni allikaks. Autorid väidavad, et hoolimata mitme teise mõjuri edukusest, on kliimaeesmärkide saavutamiseks globaalses toidusüsteemis vajalikud “ulatuslikud ja enneolematud muutused” ja iga viivitus muudab eesmärgi saavutamise keerukamaks.

Käesoleva (2022) aasta juunis ajakirjas Science ilmunud artiklis sõnastavad autorid juba pealkirjas teksti keskse eetose: “Climate change and the urgency to transform food systems”. Kinnistatakse senist teadmist, et globaalse toidusüsteemi panus inimtekkelise kasvuhoonegaasi hulgas on umbes kolmandik ning et näiteks leibkondade toiduvalikud võivad märkimisväärselt mõjutada emissiooni. Autorid väidavad lakooniliselt, et hoolimata teaduslikest tõenditest ja erinevatest strateegilistest võimalustest on ühiskond tervikuna olemasoleva teadmuse rakendamisel läbikukkunud. Lisaks paljudele varematele uuringutele on autorid resoluutsed ja väidavad, et muutused toidusüsteemis ei kannata enam ootamist nii nagu ka kliimamuutuste leevendustegevused, milles toidusüsteemil on oluline roll kanda. Siin väidavad autorid, et isegi väikesed muutused domineerivates toitumisharjumustes võivad esile kutsuda märkimisväärseid muutuseid. Näiteks 2018. aastal tarbitud liha panustas 8% kõikidest tarbitud kaloritest, kuid 56% globaalse toidusüsteemi emissioonist. Tarbimisharjumusi on võimalik muuta ning strateegiaid selleks on palju ja erineva võimakusega.

Kes soovib olla iseseisev mõtleja?

Igapäevaselt nähtav toitumisega seonduv jätab mulje justkui ülalviidatud teadmust ja homset ei olekski. Kui homse kohta saab midagi kindlat väita alles ülehomme, siis olemasolevat teadmust olematuks muuta ei saa.

Kuidas edasi? Etteheidete tegemine ei ole konstruktiivne, sest see oleks alandav kõigile osalistele ja põlistaks täiesti mittevajalikku ning destruktiivset duaalsust. Käskude-keeldude ulatuslik mõju on samuti kaheldav. Huvitav, kui palju on neid, kellele meeldib, kui tema kohta öeldakse, et ei suuda iseseisvalt mõelda ja otsustada? Ehk oleks aeg kantilikuks täisealisuseks? Oma kuulsas essees väidab Immanuel Kant muuhulgas, et alaealisus on võimetus kasutada iseenda mõistust ilma kõrvalise abita. Laiskus ja argus on need põhjused, miks paljud jäävadki alaealiseks. Alaealine olla on lihtne.

Need, kellele igavene alaealisus ei sobi, lähtuvad valgustuse motost: “Julge kasutada iseenda mõistust!”. Niisiis, valikud koos tagajärgedega on üsna reljeefsed.

Allikaloend

Clark, M. A., Domingo, N. G., Colgan, K., Thakrar, S. K., Tilman, D., Lynch, J., … & Hill, J. D. (2020). Global food system emissions could preclude achieving the 1.5 and 2 C climate change targetsScience370(6517), 705-708.

Kant, I. (1966). An answer to the question: What is Enlightenment? 1784. Mary J.

Malhi, G. S., Kaur, M., & Kaushik, P. (2021). Impact of climate change on agriculture and its mitigation strategies: A reviewSustainability13(3), 1318.

RT II, 01.11.2016, 2 Pariisi kokkuleppe ratifitseerimise seadus

Searchinger, T. D., Wirsenius, S., Beringer, T., & Dumas, P. (2018). Assessing the efficiency of changes in land use for mitigating climate changeNature564(7735), 249-253.

Steinitz, F., Johnson, N., & Staffell, I. (2022) The Impact of Personal Dietary Changes on Mitigating Climate ChangeAvailable at SSRN 4092911.

Zurek, M., Hebinck, A., & Selomane, O. (2022). Climate change and the urgency to transform food systemsScience376(6600), 1416-1421.

Personalijuhtimine ja töö inimestega on organisatsioonide valdkonna erialakirjanduses olulise tähenduse ja mahuga. Minuni jõudvad administreerimispraktikad mitmetest organisatsioonidest lubavad püstitada küsimuse: kas või missugusel kujul nimetatud kirjandus praktiseerivate juhtide ja personalitöötajateni jõuab?

Sestap see tekst siin oma koha leidiski. Artikkel sisaldab teadmust, mis võiks huvi pakkuda väga avarale lugejaskonnale alates personalitöötajatest ja juhtidest kuni kõikide inimesteni, kel puutumus sotsiaalsete süsteemidega (sh nt perekond).

Kontekstiks:

During times of stress and crisis, employees are often asked to do more with less. They are required to fulfill their organizational, role, and task contributions, even while facing burnout or fear of layoffs. Popular press has sounded the alarm about a shortage of human energy, as workers are stressed and depleted (Friedman, 2015; Hu et al., 2020; Schwartz et al., 2010). […] HR managers play a crucial role in facilitating a company’s strategic response to crisis management and recovery (Wang et al., 2009).

Fookus täpsustub:

when recovering from such a crisis, from where can workers draw the personal resources to keep going and continue working through crisis recovery? We address this problem by examining how employees generate and sustain energetic resources from interpersonal work interactions.

Energiast:

An assumption that characterizes much of the management literature is that energy is evidenced “in emotions (feelings with short durations)” especially in “high-activation forms of positive affect, such as excitement or enthusiasm, but not in low activation forms of positive affect, such as serenity or contentment” (Quinn et al., 2012, p. 6). […] For insight, we draw upon research that has examined the relational energy derived from interpersonal interactions at work (Owens et al., 2016).

Relatsioonilisus:

Generally, a relational approach emphasizes how jobs, roles, and tasks are more socially embedded than ever before, due to an increasing degree of interdependence and interactions with coworkers and recipients of service (Grant & Parker, 2009). […] For example, research has demonstrated that relational coordination, defined as “a mutually reinforcing process of interaction between communication and relationships carried out for the purpose of task integration” (Gittell, 2002, p. 301), predicts quality, effectiveness, efficiency, worker well-being, and engagement, as well as learning and innovation at work (see Bolton et al., 2021 for a review).

Kriisist väljatulek:

During crisis, employee knowledge, skills, and abilities facilitate access to and use of resources (Teece et al., 1997). For example, individuals who are facile at regulating emotions (i.e., knowing how to appropriately express or suppress emotions) experience less distress and greater long-term adjustment (Bonanno et al., 2004).

Praktiline perspektiiv lugemishuvi suurendamiseks:

This study demonstrates a novel opportunity for how HR managers can help employees navigate their interdependent work processes during this time. An important takeaway that can be included in coaching sessions, meetings, offsites, or training sessions is that it is not just a matter of attempting to always be upbeat and enthusiastic while at work. In fact, this can be counter-productive in certain contexts.

Sumpter, D. M., & Gibson, C. B. (2022). Riding the wave to recovery: Relational energy as an HR managerial resource for employees during crisis recovery. Human Resource Management.

Avalike organisatsioonide tähendus kliimamuutustega kohandumisel ja adapteerumisel on oluline. Kui oluline ja missugusest aspektist, seda on keeruline öelda. Siinviidatud vabalevis olev tekst on üks sellistest, mida oleks kasulik lugeda kõikidel avalike organisatsioonidega puudumuses olijatel. Seda küll juhul, kui nad mõistavad või soovivad mõista enda osa kliimamuutustega tegelemisel. Praegu tegelevad paljud avalikud organisatsioonid jäätmekäitlusega, st organisatsioonides võib märgata n-ö prügikastipoliitikat, mis tasapisi ilmub printeri- ja printimisekesksesse organisatsioonikultuuri. Ometi on võimalusi ja vajadus märksa reljeefsemate muutuste järele väga suur.

Kontekstiks:

Climate change is the most significant challenge of our times. It has the potential to cause large-scale, far-reaching and irreversible disruptions to the operating environment of public organizations (IPCC, 2021). Such disruptions include but are not limited to increased extreme weather events, crumbling critical infrastructure, ecological crises, social unrest and surging demand for disaster management.

Mõeldes avalikele organisatsioonidele:

Yet to public administration scholars, the promise of adaptation immediately brings to mind the institutional contexts of public bureaucracies, which are often characterized as highly politicized and structurally intractable. We are left wondering whether it is possible for public organizations to adapt to climate change. And if adaptation is possible, how does it happen and what does it look like?

Autorid täpsustavad:

In this study, we apply the meta-theory of institutional logics to argue that organizations adapt when key institutional actors such as top managers integrate and reconcile macro- and meso-level institutional logics (Blomgren & Waks, 2015; Hambrick & Mason, 1984) to justify and support building resilience to climate change.

Institutsionaalse loogika tähendus siinses tekstis:

we define institutional logic as the “socially constructed, historical patterns of material practices, assumptions, values, beliefs and rules by which individuals produce and reproduce their material subsistence, organize time and space, and provide meaning to their social reality”

Võimalused tähenduse andmiseks:

One way to understand the complexity of organizational adaptation to climate change is to examine the interplay of two systems of institutional logics, one operating at the societal or macro-level and the other at the organizational or meso-level. Top managers reconcile and integrate macro- and meso-level logics that results in work and governance practices in the organization (Hardy & Maguire, 2016).

Institutsionaalse loogika lähtepunkti asjakohasusest:

The institutional logic approach is useful in public administration as it helps frame the conflicts that all public organizations must reconcile, such as those between the value of efficiency that underpins the market logic and the value of responsiveness that embodies the democracy logic (Rosenbloom, 1983; Zhang et al., 2020).

Meta-teooriast:

The meta-theory of institutional logics further recognizes the dual role of the individual as both an institutionally constrained actor and a potential force for institutional change.

Lugemishuvi suurendamiseks:

Through linking knowledge and theories from public administration to climate adaptation research, this study makes a much-needed contribution to identify, theorize and elucidate the origin and causal mechanisms of hinderance to climate adaptation practices (Dovers & Hezri, 2010; Dupuis & Knoepfel, 2013). […] Our analysis shows institutional work at play that creates, maintains or disrupts institutions through reflection, interpretation, translation, editing and transformation.

Vajadus süsteemseks mõtestamiseks:

Similarly, as public organizations institutionalize market mechanisms over time, this macro-level logic could undermine meso-level risk-based and capacity-based logic, thereby eroding the legitimacy of adaptive decisions and actions. While we do not investigate these linkages empirically, we believe they are important priorities for future research.

Zhang, F., & Welch, E. W. (2022). Explaining Public Organization Adaptation to Climate Change: Configurations of Macro-and Meso-Level Institutional LogicsJournal of Public Administration Research and Theory.

Siinviidatud vabalevis olev tekst leidis oma koha peamiselt kolmel põhjusel:

  1. keskkonnaküsimused on üks siinse lehe fookusvaldkondi;
  2. narratiivid nii vahendina valitsetuses või juhtumises aga ka uurimisobjektina on igapäevapraktikates veel vähetuntud ja alakasutatud;
  3. uurijatele-tudengitele võiks huvi pakkuda teoreetiline raamistik, mis on koostatud väga minimastlikult.

Kontekstiks:

Nation states often commit to international agreements whose purpose is to advance globally important aims and moral ideals but end up choosing policymaking paths that do not bring them any closer to fulfilling such commitments or shift those goals to a more distant future. Such widespread ‘decoupling’ (Meyer et al., 1997) between formal commitments and actual practices is a characteristic of national policymaking throughout the world.

Näide-inspiratsioon:

Climate policy provides a noteworthy example of how even democratic countries end up adopting practices that are incongruent with their formal commitments, such as international efforts to mitigate climate change.

Soome juhtum:

The empirical case we analyse is the Finnish news media discourse from 2017 to 2018 around the EU’s Land Use, Land Use Change and Forestry (LULUCF) regulation. The discourse embodies a contradiction, as the Finnish government sought to justify its aim to log a record amount of forest while officially pledging to climate change mitigation.

Huvitav fakt Soome kohta:

Finland is Europe’s most heavily forested country, with more than 75% of its land area covered in largely commercially exploited forests; while the state owns about a quarter of the total forested area (Ministry of Agriculture and Forestry, 2021), one in five Finns is a forest owner (Natural Resources Institute Finland, 2013).

Väljakutsed:

In contemporary mediatised societies, politics is characterised by a struggle over who can make authoritative claims in those stages of political processes that matter most for outcomes (Hajer, 2009).

Autorid väidavad:

We argue that narratives play a crucial legitimating role in epistemic governance, especially when it occurs through media discourse.

Lugemishuvi suurendamiseks:

We argue that the narratives are also objects of epistemic governance: the actors involved in political debates share tacit understandings of culturally meaningful ways of making sense and thus may also seek to rewrite the narratives to better advance their aims. […] The most prevalent and arguably most effective, the narrative of advancing economic growth, values economic growth above all. […] The second narrative, sustainable forest use, also emphasises the contribution of forests to Finland’s national wealth but also cherished other values (e.g. biodiversity) and affordances (e.g. various recreational uses of the forest). […] The third narrative, defending cultural heritage and the national right to decide, emphasises ‘Finnishness’ and connects it to the ‘proper’, traditional use of the forests, which is seen as the best for Finland’s future.

Sivonen, M. H., & Syväterä, J. (2022). Formal commitments versus actual practices? Narratives as tools of epistemic governance in the debate over Finnish forestry. Acta Sociologica. https://doi.org/10.1177/00016993221099618

Erinevate tunnetusraamistike mõistmine, tunnistamine (mitte tunnustamine) ja kujundamine on midagi väga keerukat, kui vaadata uudiseid või minuni jõudvaid igapäevapraktikaid avalikest organisatsioonidest. Tegelikult on isegi sedalaadi retoorikat harva kuulda. Siinviidatud avalikus levis olevas tekstis on rakendatud tunnetusraamistikud ja metafoorid kestliku arengu hüvanguks. Nii ei olegi rohkem suurt midagi selgitada, sest tekst võiks huvi pakkuda kõikidele.

Kontekstiks:

Corporate sustainability initiatives, defined as a firm’s voluntary initiatives to meet environmental and social goals along with financial goals (Meuer et al., 2020) often involve paradoxes where these goals are simultaneously and persistently inter-related but contradictory in nature (Schad et al., 2016).

Konkureerivad huvid, eesmärgid:

Though not without limitations (e.g., Berti & Simpson, 2021; Calic & Hélie, 2018), simultaneous engagement with conflicting goals, and viewing sustainability goals as having intrinsic value at par with financial goals (rather than instrumental for financial goals) can advance a sustainability agenda in ways that a business case frame cannot (Hahn et al., 2018; Jay, 2013; Joseph et al., 2020; van Bommel, 2018; Walker et al., 2020; Wong et al., 2011).

Metafoorid:

Drawing on conceptual metaphor theory (Lakoff & Johnson, 1980), I propose the use of metaphorical mapping as the cognitive mechanism for managerial sensemaking of CS-SR for a paradoxical frame and sensebreaking of CS-SR of the default business case frame.

Autor väidab:

I argue that because nurturant parenting contradicts CS-SR of the business case frame (which is defined by managerial agency and therefore is structurally similar to Lakoff’s strict fathering), juxtaposing nurturant parenting cues with CS-SR also initiates sensebreaking of CS-SR of the business case frame.

Tunnetusraamistikud … ja vastulud:

Cognitive frames are mental constructions that hold an individual’s beliefs and associations about concepts (Cornelissen & Werner, 2014). […] The business case frame emphasizes a firm’s economic goals while the paradoxical frame eschews prioritizing a profit goal above all.

Teoreetiline lähtepunkt:

Conceptual metaphor theory holds that metaphors, frequently considered as linguistic tools, can function as cognitive tools, thinking devises, to structure our understanding or conceptualization of concepts, experiences, domains (Lakoff & Johnson, 1980; for a review and critique of the theory, see Gibbs, 2011; Kövecses, 2008). Conceptual metaphors occur when two conceptual domains are related through a series of mappings (Lakoff, 1992).

Kuritegevuse näide – erinevad metafoorid õhutavad erinevaid mustreid:

The metaphor “crime is a virus” increased focus on root causes and recommendations for social reform solutions to inoculate against crime, while “crime is a beast” led to proposals to catch and jail criminals (Thibodeau & Boroditsky, 2011).

Lugemishuvi suurendamiseks:

Understanding differences in the enactment of managerial agency and communion for sustainability is foundational to understanding how paradoxical and business case frames function and is an important complement to extant research on features and consequences of adopting a paradoxical frame for sustainability (e.g., Hahn et al., 2014; van Bommel, 2018).

Menon, K. (2022). Metaphorical Mapping for Sensemaking and Sensebreaking of Stakeholder Relations in Sustainability Frames. Organization & Environment. https://doi.org/10.1177/10860266221092167