“Kas hakkas igav, et blogima hakkad?”

“Küsimus on asjakohane, kuid ajaveeb siin on realiseerumist ootav potentsiaal. Möönan, et blogi ehk päevik kannab teatud regulaarsuse ootust, kuid mina mingit kohustust ei võta.”

“No siis võid ju kirjutada päevalehtedesse, kus oleks suurem auditoorium.”

“Üks ei välista teist, kuid mulle piisab ühest toimetajast ja siin saan väljenduda nii, kuis õigeks pean. Pealegi, päevalehte kirjutamine tundub mulle lisaks võimalusele ka veidi nagu mingite mõtete pealesurumise või ego-upitamisena. Seda ma küll ei soovi. Siinset ajaveebi mõistangi pigem enda mõtete protokollimise võimalusena. Et mingi mõte või emotsioon läbi kirjutada ja siis ajas tagasi vaadates imestada. 😂”

“Oled arvajate osas kriitiline?”

“Hea, et küsisid! Sugugi mitte. On neid, kelle arvates kolumnististumine on haigus, mis võib arukate inimeste vähearukaid mõttekäike avalikkusele paljastada. Minul ei ole selle vastu midagi, mida võõrad inimesed teevad. Hoian neile pöialt! Eelnev käis ikka kitsalt minu kohta, seda ei maksa ektrapoleerida.”

“Aga kuhu jääb haritlase ja kodaniku moraalne kohus kaasa rääkida?”

“Arvad siis, et selline kõrgem moraalne kohustus on olemas? Et tekib karmavõlg? No, siis võib-olla täidab selle lehe olemasolu vähemalt osaliselt võimaliku võla. Kuigi mulle tundub, et sellisele moraalsele kohustusele viitamine täna, on veidi nagu ühesuunalisel tänaval vastassuunda juhatamine. Küll aga olen kindel, et siinne ajaveeb on võimalus ka Sinule! Niisiis, moraalsest kohustusest rääkides, …”